Millist looduskeskkonda me vajame?

Milline on meie oleviku looduskeskkond? Kas on see nõnda hea, et sobib pärandada tuleviku põlvedele?

Inimtsivilisatsioon on aegade jooksul teinud läbi suure arengu. Alustasime küttide ja ka karjustena, kuid kuhu oleme jõudnud 21- l sajandil! Kuigi koopaelanik on meis mingil määral endiselt säilinud siis jahi- ja karjamaad on muutunud nii sisult kui välimuselt. Tehnika arenguga on muutunud või kadunud meid ümbritsevad looduslikud niidud ja puisniidud. Kas peaksime neid niite ja metsasid taga igatsema sellisel kujul, nagu oleme näinud looduskaitsealadel või lugenud idüllilistest looduslugudest- ei tea. Kuid kindel on see, et midagi olulist meie planeedi jaoks- ökosüsteemi- ei saa ega peaks võtma enesestmõistetava ja lõpmatu ressursina. Meist armastatakse tihti kujutada e- riigi kuvandit, kuid miks mitte olla eeskujuks sellega, et elame rikkaliku looduse või loodussõbraliku hoiakuga ühiskonnas. 

Foto: de.wikipedia.org Mössingeni, Saksamaal on nimetatud lillelinnaks, sest rajati palju teedeääri õitsvate lillekooslustega.

Maailm, mis on muutunud steriilseteks põllu- või metsalappideks on ehk liiga hilja hakanud aru saama, mis oleks võinud olla. Vaevalt, et saame või peaksimegi igatsema tagasi massiliselt preeriaid, steppe ja koduseid värvikirkaid aasasid, kuid mingis vormis ja mahus võiksid nad olla ning jääda tulevastele põlvedele silmaga vaadatavaks ja käega katsutavaks märgiks minevikust. Ehk oleme seni oma vaadetes looduse hoidmisel olnudki liiga konservatiivsed. Kõik  poollooduslikud kooslused on siiski kujunenud teatud ajaperioodi inimeste praktiliste vajaduste tõttu. Kas peaksime neist aegunud vajadustest mineviku mahus kinni hoidma? Kuid mida me võiksime ja saaksime teha, et mõjutada loodust rohkema elu ja liigirikkuse poole? Kindlasti ei ole loodussõbralik vaade ainult üksikindiviidi või ettevõtja mure, see on kogu ühiskonna hoitav vara. Võiksime muuta enda põllumajanduse vähem kemikaalidest sõltuvaks, mitte mõtlema välja uusi kemikaale, mis näivad loodussõbralikumad vähesema mürgisuse tõttu, kuid hävitamise metoodika tõttu võivad kahjustada ikkagi kasulikke putukaid. Meil ei ole ohutumate kemikaalide näol vaja mitte uut langevarju vaid teistsugust maandumise viisi. 

Niidud klassikalisel moel võiksid olla looduskaitsealade osana, kuid uue mõttena võiks putuka- ja lillerikkaid alasid rajada suurte põllumassiivide ümber, tekitades nõnda looduslikke üleminekualasid, luues looduskoridore ja elavdades loodust putukate arenguga, mis aitavad neid samu taimi loomulikul kujul tolmeldada ja võidelda kahjurputukate vastu. Linnamaastikke luues võiks tekkida rohkem metsalaadseid puudealasid koos alustaimestikuga.

 

Foto: stadtundgruen.de  Segataimestusega puudealune. 

Suured pidevalt niidetavad murualad saab muuta kaasaegseteks niidulaadseteks aladeks. 

Foto: denkt- nachhaltig.de

Saksamaal Mössingeni linnas on tolmeldajate putukate jaoks muudetud teeäärne eraldusriba üheaastaseks lilleaasaks. Kodus sellist aasa rajades peab ala enne külvi saama umbrohust puhtaks, muidu läheb teil igasugune aasategemise isu üle. Saksamaal saab suurte mahtude tõttu kasutada komposti baasil valmistatud umbrohuvabasid muldasid, selline tootmine ei ole meil mahtude vähesuse tõttu kasulik ja tuleb ise improviseerida, kasutades keemilisi umbrohutõrje vahendeid, mullaharimisvõtteid või kuuma auruga pritsimist, mis hävitavad umbrohud. 


Avalike haljasalade planeerimisel ja hooldamisel kõlab rahalise kokkuhoiu jutt pidevalt, kuid teadmatusest ja harjumusest kasutatakse ikka lahendusi, mis on igasugust ressurssi raiskavad. Looduskeskkonda rikastavad lahendused muudavad linnapildi värvi- ja emotsiooni rikkamaks, luues vahelduse abil inimestele põnevamaid puhke- ja mänguhetki.

Foto: saatgut-manufaktur.de Pargi ääreala vaadet on rikastatud päevalille aasaga. Saksamaal kasutatakse palju üheaastaseid seemnekülve. Neil on suurte alade rajamise ja hooldamise jaoks vajalik tehnika, et kulusid kokku hoida. Parim lahendus oleks siiski pikaealisema kooslusega ja vähese sekkumisega konkurent- stressitaluja tüüpi taimesegu.
Foto: mein-schoener-garten.de
Müncheni pargi segataimestus on rajatud istutatud taimedest. Hooldustööd tehakse masinaga, mis lõikab kuivanud pealsed ja kogub kogurisse. Taimede istutamise asemel võiks  kaaluda pigem tulevikus rohkem seemnekülvi variante, sest m2 rajamistööde hind tuleb liiga kõrge. Sellisel juhul peaks taimestus ilma sekkumiseta toimima vähemalt 15 a.

Mõtlete ehk, et mida teie isiklikult oma aias teha saaksite: „mu aed on nii väike, kas sellest on kasu mida teen?” Kui ühe aia kõrval on naabri aed ja naabri aia kõrval omakorda naaber, kes annab oma panuse siis nõnda sünnibki suur ja toimiv  eluala kasulikele putukatele ja inimestele. 

Foto: salamander-garten.ch
Isepuhastuva süsteemiga ujumisbassein- tiik koduaias. Selline oleks üks variant loodussõbralikust koduaiast.
Foto: salamander-garten.ch Eelneva aia vaade

Mõningaid mõtteid looduskeskkonna rikastamisest oma aias leiate "Loodusaed"  jutust.


Foto: Texas-Hill-Country-Roads-of-Red-1

Florida Teede ja Transpordi osakond alustas 2014 aastal tee äärtes kasvavate looduslike taimede projektida. Projekti tulevikueesmärgiks on looduse rikastamine tolmeldavate mesilastega, liblikate ja muude kasulike putukatega. Looduslike lilleribade abil loodetakse pidurdada vihmavee poolt pinnase uhtumist ja niitmise vähenemisel hoida kokku rahaliselt kuni 30%. 20 000 km teedeääri. 

Foto: merkur.de Liiklussaarte haljastusest on kasu jällegi putukatele, hoiavad kokku hoolduskulusid ja kujundavad murust paremini mikrokliimat.


Eelmine
Rohttaimede seemnepead talvises aias