Ökoloogilisest lähenemisest haljastuses

Sattusin suvel raamatupoodi, et heita pilk peale uuele kirjandusele. Näppu sattus Andris Orehovsi „ Dekoratiivsed püsikud”, mille sirvimine viis mõttele, et võiks olla mõni kaasaegsem raamat eesti keeles, mis sisaldaks taimede kasutamise ökoloogilisi põhimõtteid ja liikide kasutamise iseärasusi erinevates dünaamilistes kooslustes.

Suvel tekkinud mõtted jäid soiku, kuid avastasin täna, et Orehovski raamat on Rahva Raamatus 45% alla hinnatud- sama allahindluse leidsin ka mujalt müügikohtadest. „Dekoratiivsed püsikud” raamatu sisssejuhatus ja sisu peaks ülla eesmärgi kohaselt olema piike murdev ja aianduse ajastut suunav ja muutev teooria ja praktika kogum. Raamat on hinna järgi otsustades vist „hapuks” läinud. Sisu kohta ei saa öelda, et see halb oleks, kuid praeguseks on erinevate dünaamiliste mudelite katsetamised ja kasutamised palju mitmekesisemaks muutunud ja arenenud. Isegi Hanseni ja Stahli „Püsilillede kasvukohad”, mille esmatrükk on 1981 aastast on mõtetelt ja sisult pigem ajast ees. Orehovski hiilgab hea taimede tundmisega, kuid paljud liigid, mis on tulnud just dünaamilise käsitlusega on tema uurimise ajal arvatavasti puudunud või olnud vähese dekoratiivse tähendusega. Võib- olla oleks pidanud raamat rohkem keskenduma liikide mahukamale tutvustusele, mitte nii väga ökoloogilistele mudelitele, sest sissejuhatuse järgi jäi välja infot, mis sisaldas taimede bioloogiat, morfoloogiat, arengut ja kasutusviisi. Ehk oleks raamatu pärl olnud just põhjalikumad ja mahukamad taimede käsitlused. Raamatust leiab kirjeldused 350 taime kohta. Kirjeldustes on kasvulaad ja paljundamine need märksõnad, mis annavad taimi ehk mitte nii hästi tundvale aednikule veidi aimu, millise dünaamikaga on taimed individuaalselt ja kuidas võiks neid kasutada liikidevahelises konkurentsis. Selle raha eest üks enese täiendamise võimalus vähemalt on see raamat. 

„Moodne maastik püsilillede ja kõrrelistega” võiks olla pigem eesti keelse kirjandusena hetkel inspiratsiooniks ja ideede arendajaks uute taimekoosluste kombineerimisel, kuid taimede kirjeldused on neis veidi lakoonilisemad ja meie tingimustes ei maksa kõike infot kullana võtta. Ega kõike taimede omavahelise sobivuse dünaamikaid ei ole võimalik selliste tihedalt konkureerivate koosluste puhul võimalik raamatusse panna, sest iga kasvukoht on teisest pisut erinev ja erinevalt käituvad taimed selliste muudatustega ka omavahel aastate lõikes. Vahest kuulen mõnda kogenud aednikku ütlemas, et dünaamilised kombinatsioonid nõuavad rohkem teadmisi. Tegelikult on staatilised taimede kombineerimised samamoodi teadmisi nõudvad, kuid need tunduvad ohutumad, sest üks liik on grupis õnnestumise korral elus ja selle nägemine ei aja pulssi murest nii kõrgele kui paarkümmend liiki koos konkureerimas. Suurte gruppide õnnestumine võib ka muutuda pinnase erinevuste ja mikrokliima muutuste tõttu ja aeg- ajalt tuleb teha neis kujundustes aastate lõikes taimede asendusi. Paljuliigilistes sarnase konkurentsiga taimede kooslustes toimuvad arengud ei ole sugugi keerulisemad. Kui kooslused sisaldavad lühi- ja pikaealise elueaga taimi siis lühiealiste elus hoidmiseks (sõrmkübarad, põhiliselt seemnetega levivad kellukad, männassalvei, harilik kurekell jne. ) on vaja avaramat ruumi, et seemnetel oleks võimalik tärgata ja sirguda taimedeks. Pikaealisuse valemiks sellises peenras on taimede mitmekülgne elujõulisus, kus nad suudavad levida vegetatiivselt, generatiivselt ja sisaldada erinevates elujärkudes isendeid st. noori ja vanu taimi. Dünaamilisi mudeleid on piisavalt palju ja nende kirjeldamine nõuaks õhemat sorti raamatut, sest arvestada saab erinevate hooldustööde- esteetiliste- ja ökoloogiliste võimalustega. Dünaamilistel lahendustel on taime kujude, tekstuuride ja värvide valik staatilistest veidi teistsugune, sest materjalid nö. sulanduvad omavahel. 

Mõni võib küsida, et milleks üldse need dünaamikad, sest uued esteetilised pildid ei ole ainsad, mis meid loodust imiteerima kutsuvad. Selliste imiteerivate lahendustega tahame, et ümbritsev keskkond saaks ilma meie abita rohkem hakkama. Tekivad mitmekülgsemad putuka populatsioonid, mis hävitavad rohkem kultuurtaimede kahjureid, lindudel on asula keskkonnas mitmekülgsem toidulaud, tolmeldavatel putukatel on paljunemiseks ja elus püsimiseks rohkem toitvat nektarit. Mitmekülgsema taimestusega saame mõjutada erinevalt asula mikrokliimat ja kasutada efektiivsemalt sademevett. 



Eelmine
Millist looduskeskkonda me vajame?
Järgmine
Aiad ja pargid kui osa loodusest