Ma ei saa öelda, et olen sündinud lillesibulad peos ja labidas käes- labidas ehk liivakastis, kuid mitte aias. Kui teismelise eas maale oma majja kolisime sain enda harida lillepeenra. Ma ei olnud väga kohusetundlik aednik, kaevasin peenralt nartsissi sibulad üles, et kuivatada ja uuesti maha istutada, kuid verandale nad kuivama jäidki. Uuesti aianduse juurde jõudsin täiesti juhuslikult, ise ka ei oleks uskunud, et nõnda läheb. Tegin ajutiselt haljastusfirmas rajamistöid ja nõnda sai ajutisest aasta. Olin rajanud hulgaliselt erinevaid murualasid, kuid ühel hetkel mõtlesin, et ma ei tea tegelikult murust mitte midagi. Nõnda tegingi koju katselapid ja hakkasin uurima erinevaid murualasid ja taimekoosluste toimimist. Murulappidest kasvasid katsepeenrad, kuid sellest jäi väheks. Jõudsin Luua Metsanduskoolis õppida maastikuehitust, kuid sellest jäi ka väheks, tundsin, et tahan õppida aiandusmaailma tippudelt ja asusin aiakujunduses ennast täiendama KLC School of Design- is. Avastasin, et kooliga mitte ei lõpe õppimine, vaid jätkub, sest maailmas on nii palju huvitavat teadmist või mõtet, mis on jäänud unarusse mõnda ajajärku või raamatulehele, kuid mida saab kasutada tänapäevases võtmes. Minu igapäevane elu moto on areng, et olla iga aia loomisel uue nägemusega ja värskete mõtetega.