Rohttaimede elustrateegiatüübid

Taimed on tavaliselt kohanenud teatud stressilävega, kus kasvuks on vajalikud sobivad kogused valgust, vett ja toitaineid ning taimedevahelise konkurentsiga.Toimetuleva stressi ja konkurentsi järgi jaotuvad taimed lühiealisteks e. ruderaaltaimedeks, konkurenttaimedeks, stressi taluvateks- ja stressi vältivateks taimedeks. Selliseid taimekoosluste kohanemisi nimetatakse elustrateegiatüüpideks, nende tundmine aitab mõjutada hooldustöid ja peenra eluiga ning rikastab peenra esteetilist pilti. Looduses on elustrateegiatüübid tavaliselt seotud üleminekutega ühelt strateegialt teisele, kus esmalt vallutavad ala seemnest külvanud lühiealised taimed, neile järgnevad sõltuvalt mullaviljakusest kas konkurendid või stressitalujad, mis stabiilse kasvukeskkonna püsimisel võtavad ala järk- järgult üle ning toimub pidev muutumine- põhiliselt metsastumise suunas. Looduslike üleminekute mitmekülgsuse tõttu on elustrateegiatüüpides tekkinud rohkemateks kohanemisteks võimelised alatüübid, nagu konkurent- ruderaalid, stressitalujad- ruderaalid, konkurent- stressitalujad ja konkurent- stressitalujad- ruderaalid.

Lühiealistele ruderaaltaimedele sobivad kasvualad, mis on pidevalt haritavad või vähemalt on häiritud pikema kasvueaga püsitaimede edenemine. Lühiealised taimed võivad olla ühe- või kaheaastased (lühiealised on ka mõned püsikud, mis taluvad veidi rohkem taimedevahelist konkurentsi ja kasvukohast tulenevat stressi)nende ellujäämiseks on vajalik rohke õitsemine ja seemnekülv(Papaver rhoeas, Digitalis purpurea, Aquilegia vulgaris). Lühiealist strateegiat saab kasutada päikesepaistelistel aladel suvelillepeenardes, üheaastastes aasades, kus on piisavalt mullaniiskust ja puudub püsikute konkurents. Sellised taimed on tavaliselt kõrge hoolduskuluga, sest peenart tuleb uuendada ja tõrjuda püsiumbrohtusid.

Konkurenttaimed ilmuvad peale lühiealisi taimi kui kasvutingimused on hakanud stabiliseeruma, toimub järk- järguline lühiealiste taimede väljatõrjumine. Sellised taimed on kõrge kuni keskmise kasvuga, keskmise kuni pika elueaga, eelistavad toitaineterikkaid kasvukohti ja levivad kiiresti risoomide või võsundite abil, et hankida toitaineid uutelt aladelt. Aeglasemini levivad konkurenttaimed on Hemerocallis, Iris sibirica, kiiremini levivad konkurenttaimed on Lysimachia clethroides, Monarda. Konkurenttaimed sobivad viljaka mullaga päikeselisele ja poolvarjulisele kasvukohale klassikalistesse püsilillebordüüridesse, viljaka mullaga metsaäärtesse või kõrgemasse preeriataimestusse. Taimede kiire kasvu tõttu tekib palju taimemassi ja toitained kasutatakse mullapinnast kiiresti ära. Taimed peavad umbrohtumise vältimiseks paiknema tihedalt ja ala tuleb multšida 2-3 aasta tagant. Taimi tuleb 3- 5 aasta tagant jagada elujõulisuse suurendamiseks. Hoolduskulud on keskmised.

Stressitalujad kasvavad äärmuslikemais kasvutingimustes, nagu kuivad päikeselised ja varjulised toitainetevaesed kasvukohad või  happelise pinnasega alad. Tavaliselt on need taimed pikaealised. Kui stressitalujad istutada konkurenttaimedele sobivasse rammusasse pinnasesse siis tõrjutakse nad konkurenttaimedest peenrataimede või umbrohtude poolt välja ja hoolduskulud muutuvad mahukaks. Stressi taluvad taimed sobivad hästi katusehaljastuseks, kiviktaimlasse, stepitaimestusse, varjulisse metsaalusesse, toitainetevaesele niidule. Taimed on keskmise kuni madala kasvuga. Päikeselistel kasvukohtadel on stressitalujad taimed Sedum, Lavandula, Salvia; varjus Waldsteinia, Luzula nivea. Päikeselisel kasvukohal on mullaala kasulik katta killustikumultšiga. Õigel asukohal on hoolduskulud madalad.

Stressivältijateks võib nimetada sibulilli, mis looduslikel aladel ebasoodsate kasvuolude tagajärjel jäävad puhkeseisundisse. Siia gruppi kuuluvad ka metsaalused taimed, nagu ülased, mis enne puude lehtimist puhkevad õide ja kasvavad, kuid puude lehtides närbub maapealne taim ja jääb puhkeseisundisse.

Peenras taimi sobitades ei ole vaja kramplikult mõnda mudelit või strateegiat jälgida, ka see mudel on pigem abiks taimede kombineerimisel ja kasvukohtade valimisel ning aitab pigem ette näha, milliseid kombinatsioone võiks vältida või mis juhtub teatud taimede kooseksisteerimisel. Tavaliselt eksisteerivad looduses erinevate strateegiatüüpidega taimed koos, kuid domineerivad kasvukohaga kõige paremini kohanenud tüübid ja teised sõltuvalt keskkonnast, kas tõrjutakse välja või püsivad väikestel aladel.